Kes sa oled, Liisa?

Mina olen Liisa ja lähenen jõudsasti veerandsajale eluaastale. Olen tartlane, õppinud psühholoogiat, töötanud turunduses ja ilumaailmas.

Kokkamisega eriti palju kokkupuuteid pole. Lapsepõlvest ja teismeeast mäletan ainult seda, et kui mul kord üle poole aasta tuli soov midagi köögis katsetada, siis see üldiselt lõppes sellega, et kena tordi asemel oli meil vahukooresupp, või sellega, et oa-singisalat maitses nagu paljas majonees ja mitte midagi muud. Ah ja üks kord meisterdasin netist leitud retsepti järgi banaani-karamelli kooki, mis lõppes sellega, et kuskil 8 külalist pidid sööma toore taigna ja pruuniks tõmbunud banaaniviiludega koledat käkki. Kusjuures koostisosad olid natuke peenemad ehk siis lõpuks tuli see kook päris kulukas ka. Kõik sõid ja kiitsid nagu eestlased ikka - kannatasime saksa võimu ära, kannatasime vene võimu ära, mis see banaani-karamelli plöts siis kurgust alla suruda on!

2017. aasta suvel tutvusin oma armsa elukaaslase, Karliga. Tegin talle kohe selgeks, et kui võileib loeb, siis põhimõtteliselt võib öelda, et ma oskan süüa teha küll. Sinnani olid minu suurimad saavutused köögis tõenäoliselt Caesari salat ja... see on vist kõik. Kui me sügisel kokku kolisime, olin olukorras, kus tuli õppida ka midagi peale pelmeenide keetma. Nii hakkasimegi tasapisi katsetama ja tänaseks võin öelda, et mulle väga meeldib süüa teha, sest kõik kukub kuidagi hästi välja. Kord teeb Karl süüa, siis jälle mina, aga ega ta on kaval ka - kiida lolli, siis loll teeb. Ja näed, olengi juba ise ka uskuma hakanud, et kõik hästi maitseb.

Mina olen alati natuke konservatiivne olnud, et teeme ikka ainult vanu asju ja midagi uut ei proovi, aga Karl ikka utsitab uusi retsepte proovima ja ise leiutama, mis mulle tegelikult meeldib, kuigi ma vingus nägu teen, et "Ah, mis me proovime seda kuskussi, ma üks kord restorani sõin, nii mõttetu oli, teeme parem nuudleid."  Seega siia blogisse ma panen nii igapäevaseid retsepte, mis kiirelt valmivad ja kõhtu täidavad, kui ka natuke aeganõudvamaid, mida näiteks peolauale panna. Ühesõnaga kõike, mis Liisa köögis valmib.

Blogi nimevalikust ka natuke - alguses ma mõtlesin, et blogi nimi võiks olla Emme Kokaraamat, sest minu meelest oleks tore, kui mu lastel oleks suureks saades ligipääs oma emme retseptidele, aga kogemata ma tegin selle nimega blogi vale e-posti alt ja kuna mul varem blogi olnud pole, siis tundus lihtsam tehtud blogi ära kustutada ja õige e-posti alt uus teha, aga sama nime enam valida ei saanud. Nii tuligi uus nimi leida. Kunagi Niki laulis, et Liisa ei taha minna kööki, aga see Liisa siin küll ei protesteeri, seega Liisa Köögis on päris paslik minu arvates ja veits rebel ka. Ja ma väga ei üllatuks, kui Nublu teeks varsti uue laulu - Liisa tahab minna kööki. See oleks loogiline samm. Internet muidugi täpitähti ei salli, mistõttu on blogi nimi ühtlasi ka "liisakoogis". Idee poolest mulle sobib ka koogis olla, annaks jumal, et see ainult minu tehtud banaani-karamelli kook pole.